|
|
|
Tõsiasjad, mida (kriidi)värvimüüjad tavaliselt ei maini.
Esimene asi, mida kriidivärvide (ka mineraalvärvide) kohta võib lugeda, on see, et need ei vaja mingisugustki pinna eeltöötlust ja muudavad loetud tundidega vana eseme just kui imeväel. Tegelikkuses ei ole see tõsi!
Inimesed, kes pole eelnevalt värvimisega palju kokku puutunud, johtuvadki heauskselt sellest lausest ja on sageli lõpptulemuses ning tootes pettunud. Kuigi toode on ju hea!
Värvitöö juures on eeltöötlus just üks olulisemaid aspekte! Esimese asjana tuleb värvitav ese märgpuhastada. Ja seda spetsiaalse puhastusvahendi (tugevam määrdumine) või soodaveega. Kodukeemia kasutamine on rangelt vastunäidustatud kuna kodukeemia tekitab pindadele hoopis mustusthülgava (loe: värvihülgava) kihi. Järgmine oluline samm on pinna karestamine. Ainsana ei vaja karestamist töötlemata puit, terrakota, paber ja muud poorsed materjalid. Karestamise ülesanne pole mitte vana viimistluse eemaldamine, vaid pindmise mikrokahjustuse tekitamine, mis aitab värvil parmini ja püsivamalt nakkuda. Seejärel tuleb korralikult eemaldada lihvtolm.
Nüüd saab asuda värvimise juurde. Ka siin on paar lihtsat reeglit, mida eirates, võib värvitöö pettumuseks osutuda. Kriidivärv pidi ju ülihästi katma?! Tahaks kiiresti ja ühe kihiga hakkama saada. Jah, kriidivärv ongi hea katvusega, kuid värvimise juures (ükskõik, millise värviga) on oluline meelespidada, et värvida tuleb pigem mitu õhukest kui üks paks kiht. Paksu kihi puhul ei jõua värv korralikult läbi kuivada ja seega halveneb ka nake alusinnaga. Teine oluline nüanss on pintslitõmmete jälgimine. Kangesti tekib tahtmine kohast, kus värv hästi ei kata, üha uuesti ja uuesti pintsliga üle käia. Tegelikult ei tekita me niimoodi paksemat kihti, vaid pintsel tõmbab kaasa ka juba värvitud kihi. Õige on lasta kihil kuivada ja alles seejärel see koht uuesti värvida.
Alati tuleb kvaliteetse ja püsiva tulemuse saavutamiseks värvida vähemalt kaks värvikihti, ükskõik millise värviga. (Erandjuhtumid on igasugused dekoratiivsed tehnikad, kuid neindest me siinkohal ei räägi.) Mida tihti ei teata, on see, et vajaminevate värvikihtide arv sõltub ka värvitoonist. Reeglina on kõik punakad toonid vähem katvad. Kehtib jällegi kõigi värvitüüpide puhul.
Värvimiseks sobiv temperatuurivahemik on +10 kuni +25 C. Kunagi ei tohi värvida lauspäikeses ega tuuletõmbe käes – värvi pealmine pind kuivab siis liiga kiiresti ja nake aluspinnaga halveneb. Ka liigniiske keskkond pole värvitööks sobiv.
Üks olulisemaid asju, mida jäetakse tihti mainimata, on see, et sünteetiliste lisanditeta vesialuselised värvid vajavad lõplikuks tahenemiseks kuni neli nädalat. Selle aja jooksul on värvitud pind õrn mehaaniliste vigastusete suhtes. See tähendab, et pinda ei tohi hõõruda, kriimustada, kraapida, seal raskeid esemeid liigutada jne.
Kui neid tõsiasju järgida, on kriidivärviga värvimine lihtne, kiire ja tulemus vastupidav!
Rutt Veide
Coloratum OÜ
Esimene asi, mida kriidivärvide (ka mineraalvärvide) kohta võib lugeda, on see, et need ei vaja mingisugustki pinna eeltöötlust ja muudavad loetud tundidega vana eseme just kui imeväel. Tegelikkuses ei ole see tõsi!
Inimesed, kes pole eelnevalt värvimisega palju kokku puutunud, johtuvadki heauskselt sellest lausest ja on sageli lõpptulemuses ning tootes pettunud. Kuigi toode on ju hea!
Värvitöö juures on eeltöötlus just üks olulisemaid aspekte! Esimese asjana tuleb värvitav ese märgpuhastada. Ja seda spetsiaalse puhastusvahendi (tugevam määrdumine) või soodaveega. Kodukeemia kasutamine on rangelt vastunäidustatud kuna kodukeemia tekitab pindadele hoopis mustusthülgava (loe: värvihülgava) kihi. Järgmine oluline samm on pinna karestamine. Ainsana ei vaja karestamist töötlemata puit, terrakota, paber ja muud poorsed materjalid. Karestamise ülesanne pole mitte vana viimistluse eemaldamine, vaid pindmise mikrokahjustuse tekitamine, mis aitab värvil parmini ja püsivamalt nakkuda. Seejärel tuleb korralikult eemaldada lihvtolm.
Nüüd saab asuda värvimise juurde. Ka siin on paar lihtsat reeglit, mida eirates, võib värvitöö pettumuseks osutuda. Kriidivärv pidi ju ülihästi katma?! Tahaks kiiresti ja ühe kihiga hakkama saada. Jah, kriidivärv ongi hea katvusega, kuid värvimise juures (ükskõik, millise värviga) on oluline meelespidada, et värvida tuleb pigem mitu õhukest kui üks paks kiht. Paksu kihi puhul ei jõua värv korralikult läbi kuivada ja seega halveneb ka nake alusinnaga. Teine oluline nüanss on pintslitõmmete jälgimine. Kangesti tekib tahtmine kohast, kus värv hästi ei kata, üha uuesti ja uuesti pintsliga üle käia. Tegelikult ei tekita me niimoodi paksemat kihti, vaid pintsel tõmbab kaasa ka juba värvitud kihi. Õige on lasta kihil kuivada ja alles seejärel see koht uuesti värvida.
Alati tuleb kvaliteetse ja püsiva tulemuse saavutamiseks värvida vähemalt kaks värvikihti, ükskõik millise värviga. (Erandjuhtumid on igasugused dekoratiivsed tehnikad, kuid neindest me siinkohal ei räägi.) Mida tihti ei teata, on see, et vajaminevate värvikihtide arv sõltub ka värvitoonist. Reeglina on kõik punakad toonid vähem katvad. Kehtib jällegi kõigi värvitüüpide puhul.
Värvimiseks sobiv temperatuurivahemik on +10 kuni +25 C. Kunagi ei tohi värvida lauspäikeses ega tuuletõmbe käes – värvi pealmine pind kuivab siis liiga kiiresti ja nake aluspinnaga halveneb. Ka liigniiske keskkond pole värvitööks sobiv.
Üks olulisemaid asju, mida jäetakse tihti mainimata, on see, et sünteetiliste lisanditeta vesialuselised värvid vajavad lõplikuks tahenemiseks kuni neli nädalat. Selle aja jooksul on värvitud pind õrn mehaaniliste vigastusete suhtes. See tähendab, et pinda ei tohi hõõruda, kriimustada, kraapida, seal raskeid esemeid liigutada jne.
Kui neid tõsiasju järgida, on kriidivärviga värvimine lihtne, kiire ja tulemus vastupidav!
Rutt Veide
Coloratum OÜ